Kirjanike maja kolmanda korruse tibatilluke köögis on peaaegu väljakannatamatult palav ja umbne. Kuigi 1962. aastal, oma ehitamise hetkel oli selle hoone puhul olnud tegu skandinaavialiku ning lausa revolutsioonilise arhitektuuriga, siis korterite köökide suurused lähtusid ikkagi süvanõukogulikust mentaliteedist, et söömas käiakse sööklas ja köök on korteri juures üks vananenud ja ebavajalik detail.
Kuigi kohvik Pegasus asus sellest ajast saadik samas hoones, siis söömas ei käidud seal – vähemalt meie pere – minu teada küll kunagi. Ega ka kusagil mujal. Kogu toit valmistati alati sellelsamal neljal ruutmeetril, olgu sööjaid parajasti kaks või kakskümmend.

Tegelikult ongi sööjaid tol hetkel ainult kaks – mina ja Mamma. Kuna aga käsil on pannkoogitegu, on uks esikusse suletud ja rohkest kuumast rasvast erituv ving neelab meid täielikult. Väljas on aga alles varakevad, seega lae all asuvat kitsukest akent pole Mamma siiani tahtnud lahti teha.

Nüüd lõpuks saab viimane pannitäis valmis ning Mamma tõstab kausi kookidega aknalauale, et mikroskoopilisele lauakesele ruumi teha ning avab akna, et ruumi natuke tuulutada. Akanast kandub sisse kajakate kauge kriiskamine ja ei midagi muud. Kuigi Harju tänav on tiheda liiklusega, siis hoovi poole kostavadki ainult linnud ja sireenid. Ja linde on palju, kuna terve maja prügikastid asuvad ka hoovis.

„Ma lähen kutsun Papa, kata sa nii kaua laud,“ ütleb Mamma ja lahkub köögist, ust enda järel korralikult sulgedes, sest keegi ei tahaks pannkoogilõhna oma mantlile või veel hullem – mõnele raamatule.

Avan külmkapiukse ja võtan sealt kausikese hommikul sulama pandud maasikatoormoosiga. Mamma pisikesed rasvased pannkoogid mustade krõbedate rantidega servas on maailma parimad, aga viimase lihvi annab neile see moos. Mitte kuskil mujal ei pakuta pannkoogi juurde toormoosi, siin on see aga alati laual.
Õnneks armastab Mamma pannkooke veel rohkem kui mina, seega saab neid siin tihti.

Avan madala kapi ja otsin sealt kolme väikest taldrikut. Väikest seetõttu, et sööme täna köögis ja sellele lauale suuremad taldrikud ei mahu. Kolm sööjat on siin ka absoluutne maksimum, suurem hulk inimesi peaks elutuppa kolima.
Olles parajasti peadpidi kapis, kuulen äkitselt õuest aknapleki kolinat. Vaatan üles ja praokil akna tagant vahib mulle vastu kajakas. Ta on hiiglaslik. Tema pisike kollane silm vaatab mind vihaselt.
Ja siis nügib ta peaga akna pärani ja on poolenisti köögis.

Mul libisevad vastleitud taldrikud näppude vahelt ja vist karjatan, sest kohe lendab köögiuks lahti ja lävel on Mamma. Loomulikult näeb ta kajakat esimese asjana, too on täpselt tema ees silmade kõrgusel. Ta seisab aknalaual, peapidi pannkoogikausis.

„Tohoh, kurivaim!“ hüüab Mamma ja vehib kätte jäänud rätikuga. Kajakas tõstab pea, noka vahelt pannkoogid rippumas, keerab peaaegu laisalt selja ja lendab minema. Mamma tõmbab akna ta järel tagasi koomale ja paneb haaki.

„Noh, ehmatasid? Mina ka. Oli alles elajas! Aga eks linnukesel on ka kõht tühi,“ ütleb Mamma, aitab mu põrandalt püsti ja tõstab maha kukkunud taldrikud maast lauale.
„Näe, päris palju jäi järele, saame ikkagi söönuks,“ sõnab ta seejärel rahulolevalt ja istub.
„Paneme äkki pannkookidele täna suhkrut ka lisaks!“