15.08.26

Käisin täna põldmarju korjamas.

Olen sellele juba mitu nädalat mõelnud, aga kordagi ei ole olnud võimalust tee ääres peatuda. Kas ei ole aega või ämbrit. Enamasti kumbagi. Vahel on aeg ja ämber, aga siis pole midagi korjata.

Aga hommikul vanemat last sõbra juurde viies nägin, et kruusatee serv on kaetud kollaste kaselehtedega – järelikult mul ei ole palju aega enam jäänud.

Mulle on alati meeldinud marju korjata.

Kunagi oli põldmarjade korjamine iga-aastane traditsioon. Lapsena käisin ema ja tädidega kaasas suures kolhoosi õunaaias, mille tüvede vahel olid lopsakad marjapuhmad. Suuremana hakkasin seal käima üksinda, seljakott tühje purke täis. Ma ei lahkunud enne, kui nad kõik olid servani. Või siis käisin jala lähemal, naabri-Valve lehmakoplis, mille keskel kõrgus suur kivikangur. Servas suured kased, kivide vahel põldmarjad. Kangrul oli marju alati vähem ja see oli ka ohtlikum, sest kivid võivad liikuma minna või mõni uss ennast kuskil peita. Kumbagi tegelikult kunagi ei juhtunud, aga nähtavasti oli mind nende võimaluste eest hoiatatud.

Ka siis, kui sain suureks ja sattusin maale harvem, püüdsin ikkagi igal aastal selle põldmarjaringi ära teha. Saad aru, mitte marjade, vaid jätkuvuse pärast.

Viimased kümmekond aastat olen maal käinud väga vähe ja põldmarjad on jäänud korjamata.

Aga sel aastal teadsin, juba juunis esimeste kasvude ilmudes, et nüüd ja edaspidi nad peavad korjatud saama.

***

Kahekümnendad oli aeg, mil minus arenes lisaks korilusarmastusele välja ka armastus küpsetamise vastu. Mulle oli see ka väiksena keskmisest rohkem huvi pakkunud, aga puberteet võttis oma. Nüüd, kodust välja kolinuna tähistasin oma vastleitud vabadust suure ahjuga pliidi ostmisega ja hakkasin katsetama kõikvõimalike ja mõeldamatute küpsetistega. Neid jagasin paremale ja vasakule, sest isegi kui mul oleks tol hetkel perekond olnud, siis seda kogust ei oleks ükski normaalne pere ära söönud.

Mulle meeldis uuest kullavaramust nimega blogid leida retsepte, meeldis uurida kolleegidelt nende lemmikute kohta, mida siis katsetada sain, meeldis poodidest leida kummalisi aineid, meeldis katsetada varemkuulmatuid kooslusi ja loomulikult panna küpsetistesse kõik see, mida olin kuskilt korjanud.

Muuhulgas valmisid sellised kurioosumid, nagu tomati-šokolaadikook, linajahubrownie, leedriõie-panna cotta ja leedrimarjakeeks. Üks asi, mida kõigi nende katsetuste kestel märkasin oli, et värsket toorainet sellisel moel suures koguses ära ei tarvita. Et marjad sisaldavad palju niiskust ja neid läheb koogi sisse vaid peotäis. Ja et mu püüded olukorda parandada lõppesid enamasti fiaskoga. Milline raiskamine!

Kuni leidsin hunniku järjekordsete põldmarjade otsas istudes – taas halvaksmineku äärel – ühe marjakreemikoogi retsepti, kuhu sai neid panna lausa kuhjaga. Oh! Ma asendasin mis iganes marjad algses retseptis olid oma põldmarjadega ja sain ahjust koogi, mis oli lihtsasti lõigatav, hoidis vormi ja kuigi veidi kummise struktuuriga (ma võisin olla lisanud kreemi sisse liiga palju jahu), siis äärmiselt maitsev. Pakkusin seda naabritele – edukalt! Ja kuna päris palju jäi üle, sest oli suvi ja kursus mööda ilma laiali, siis tassisin mingid tükid ka vanematekoju.

Seal sõid seda vist tegelikult kõik, aga ma ei mäleta muud, kui et vend oli vaimustuses. Ta palus, et teeksin seda ka tema sünnipäevaks. Äkki võis see olla kaheksas? Üheksas? Ma tegin.

Ma tegelikult ei mäleta, kui palju kordi ta seda minult sünnipäevaks palus ja kui palju kordi tegin, sest siis algas temal tormiline puberteet, minul tormiline püüdlus leida eraelu ja mööda ilma ringi kolamine. Kohtusime aina vähem. Tema elu läks aina enam käest ära. Ja tema sünnipäevi enam ei peetud, sest teda lihtsalt ei olnud kunagi.

Lõpuks ma peaaegu enam ei mäletanud ta sünnipäeva. Kui ka helistasin, siis ei pruukinud ta vastata või oli ilmselgelt ebaadekvaatne. Vahel, väga harva, mainis ta seda põldmarjakooki. Aga minul ei olnud põldmarju. Ütlesin talle, et kui ta marjad ise korjab, võin talle seda alati teha. Et mul lihtsalt ei ole endal selleks aega.

Eelmisel suvel käis ta mu poja sünnipäeval. See oli haruldane juhus. Ja võib olla, et ma kujutan seda endale ette, aga ta rääkis sellest koogist jälle. Oli jälle ebaadekvaatne. Ja mina ei jõudnud jälle marju korjama. Ja tema sünnipäeval rääkisime vaid korraks telefonis.

Nüüd teda ei ole enam. Ja see kook on muutunud vaat et kõige olulisemaks asjaks, mida ma tahan edaspidi tema sünnipäeval teha. Mul on nii kahju, et ta ise seda enam süüa ei saa. Mul on nii kahju, et leian marjade korjamiseks aega alles nüüd, kui on juba liiga hilja. Mul on nii kahju, et kõik pidi nii minema.

Aga vähemalt põldmarjad on nüüd ootel.

***

PÕLDMARJAKREEMIKOOK

Vorm: 30 × 24 cm ja vähemalt 4cm kõrge

Põhi

• 150 g võid
• 30 g (2 spl) külma vett
• 140 g speltajahu
• 145 g nisujahu
• 100 g fariinsuhkrut
• 1 tl vaniljeekstrakti/pastat
• 0,5 tl soola

Põldmarjakreem

• 600 g (umbes 1 l) põldmarju
• 290 g suhkrut
• 1 laimi mahl
• 1 laimi riivitud koor
• 6 munavalget (u 200 g)
• 2 muna (u 110 g)
• 130 g nisujahu
• näpuotsaga soola

Valmistamine

1. Kuumuta ahi 180 °C-ni. Vooderda vorm küpsetuspaberiga.
2. Valmista tainas põhja jaoks. Hõõru või suhkru, soola ja vaniljega ühtlaseks kreemiks, seejärel koos jahuga märja liiva sarnaseks puruks ja siis veega ühtlaseks, sõtkudes minimaalselt. Vormi lamedaks kettaks ja pane kilekotis vähemalt pooleks tunniks külmkappi.
3. Seejärel rulli tainas kahe küpsetuspaberi vahel umbes 5mm paksuseks ja ahjupanni põhja suuruseks plaadiks ning küpseta 12–15 minutit, kuni põhi on kuldpruun.
4. Blenderda põldmarjad ühtlaseks püreeks. Lisa suhkur, laimimahl, laimikoor, munavalged, munad ja sool ning blenderda ühtlaseks.
5. Vala segu kaussi. Sega jahu sisse ettevaatlikult. Lõpeta segamine kohe, kui valgeid tükke ei ole enam näha.
6. Vala täidis eelküpsetatud põhjale. Segu on väga vedel.
7. Küpseta 25–30 minutit. Kook on valmis, kui servad on tahenenud ja keskosa veel kergelt väriseb. Täidis tahkub jahtudes lõplikult.
8. Lülita ahi välja ja jäta uks paokile. Lase koogil 20–30 minutit ahjus jahtuda, seejärel jahuta toatemperatuurini ja hoia teda enne lahti lõikamist vähemalt mõni tund (aga parem kui üleöö) külmkapis.